Dual Timer

Dual Timer on Taavi Varmi uurimistöö raames välja kasvanud isiklik abivahend aja, tähelepanu ja loomeprotsessi jälgimiseks. Rakendus sündis vajadusest paremini mõista, kuidas tööaeg, keskendumine, pausid, loominguline energia ja hooseisund igapäevases loovuurimuslikus praktikas kujunevad.

Dual Timer ei ole loodud ainult produktiivsuse suurendamiseks. Selle eesmärk on muuta tööprotsess nähtavamaks ja toetada eneserefleksiooni: millal tekib keskendumine, kui kaua kestab loov energia, millal on vaja peatuda, kuidas muutub enesetunne ning millised rütmid toetavad psühholoogilist heaolu ja loomingulist jätkusuutlikkust. Rakendus aitab hinnata ja dokumenteerida mitte ainult aega, vaid ka loovust, kohalolu, motivatsiooni, väsimust, töövoogu ja muid subjektiivseid kogemusi, mis jäävad sageli hoomamatuks.

Disaini põhiprintsiibid

Dual Timer rakendus vastab neile puudujääkidele kümne tõenduspõhise põhimõtte abil, mis on loodud toetama keskendumist ja heaolu.

• Fikseeritud ajavahemikud: ette määratud 5–45-minutilised sessioonid vähendavad otsustusväsimust ja pakuvad välist struktuuri ajapimeduse leevendamiseks.
• Aja visuaalne kujutamine: kõrvuti kuvatavad kellad asetavad keskendumissessioonid päeva laiemasse konteksti, aidates kasutajal muuta abstraktse aja konkreetsemaks.
• Positiivne tagasiside: ainult positiivsele tagasisidele rajatud süsteem haakub dopamiiniga seotud tasumehhanismidega, suurendades motivatsiooni ilma sooritushirmu või pettumust esile kutsumata.
• Kohandatavad sensoorsed sisendid: teemad, läbipaistvus ja kellastiilid arvestavad üli- või alatundlikkusega ning vähendavad sensoorse ülekoormuse võimalust.
• Pikaajaline eneseseire: logide salvestamine toetavab metakognitiivset teadlikkust, aidates kasutajal märgata oma loomulikke produktiivsusrütme ja vajalikke taastumishetki.
• Loodusest inspireeritud taustapildid: Loodusmotiivide kasutamine toetab kognitiivset taastumist pehme tähelepanuköitvuse ja suunatud tähelepanu taastumise psühholoogiliste mõjude kaudu.

Vaikne tugi

Dual Timer on mõeldud vaikseks toeks. See ei püüa kasutajat pidevalt suunata, hinnata ega motiveerivate teadetega üle koormata. Selle asemel loob rakendus nähtava, aga tagasihoidliku struktuuri, mis aitab tööprotsessi hoida ja hiljem mõtestada.

Loovuurimuse kontekstis on see oluline, sest loominguline töö ei ole alati lineaarne. Mõnikord on vaja süvenemist, mõnikord pauside märkamist, mõnikord lihtsalt tunnet, et tehtud töö on nähtav. Dual Timer toetab just sellist aeglast, tähelepanelikku ja eneserefleksiivset tööviisi.

Uurimuslik märkus

Rakendus ei ole terapeutiline sekkumine ega meditsiiniline tööriist. Seda võib käsitleda loovuurimusliku ja eneserefleksiivse abivahendina, mis aitab kasutajal oma tööprotsessi paremini märgata, dokumenteerida ja mõtestada.

Dual Timer: Neuroerinevustega arvestav disain

Taavi Varm / EKA / 2026

Sissejuhatus

Tänapäevases digitaalses töökeskkonnas on ajataju, tähelepanu reguleerimine ja enesejuhtimine kujunenud keskseteks produktiivsuse eelduseks. Neuroeriliste inimeste, eriti tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häirega (ADHD) ning autismispektri häirega (ASD) inimeste jaoks on need valdkonnad siiski sageli püsivaks väljakutseks, mis on seotud täidesaatvate funktsioonide (executive functions) eripäradega (Barkley, 1997a). Täidesaatvate funktsioonide raskused mõjutavad otseselt käitumise aeglustumist, töömälu, planeerimist ja ajataju, mistõttu ei vasta tavapärased produktiivsustööriistad sageli neuroerinevate kasutajate tegelikele vajadustele (Chan & Langberg, 2024). Samal ajal on neurodiversiteedi paradigma muutnud viisi, kuidas neuroerinevust mõistetakse: seda ei käsitleta enam üksnes puudujäägina, vaid neuroloogilise mitmekesisuse loomuliku osana. Sellest lähtuvalt rõhutatakse üha enam vajadust kujundada keskkondi ja tööriistu, mis arvestavad erinevate neurokognitiivsete toimimisviisidega (Dray, 2026; Sousa & Harb, 2025).

Dual Timer on macOS-platvormil töötav produktiivsusrakendus, mis on loodud neuroeriliste kasutajate vajadusi silmas pidades. Rakendus kuvab kahte kõrvuti asetatud kella: vasakul tegelikku kellaaega ja paremal fookussessiooni taimerit, pakkudes fikseeritud sessioonipikkusi 5, 15, 30 ja 45 minutit. Sessiooni lõppedes annab rakendus korduva helilise märguande, salvestab tulemused automaatselt logisse ning võimaldab üksnes positiivset tagasisidet. Kohandatavust toetavad neli visuaalset teemat, kolm keelevalikut, reguleeritav akna läbipaistvus ja suurus ning võimalus valida analoog- ja digitaalkella vahel. Rakenduse kontseptsioon toetub kümnele teaduspõhisele disainiprintsiibile, mis käsitlevad ajapimedust (time blindness), motivatsiooniraskusi, sensoorse töötluse eripärasid ning kognitiivse taastumise vajadust.

Käesolev tekst esitab nende kümne disainiprintsiibi teadusliku põhjenduse, toetudes neuroteaduse, kliinilise psühholoogia, keskkonnapsühholoogia ja inimese-arvuti interaktsiooni valdkondade uurimustele. Iga printsiibi puhul tuuakse esile selle neuropsühholoogiline alus ning seos empiiriliste uurimistulemustega. Teksti eesmärk on pakkuda raamistikku, mida saab rakendada laiemalt neuroerilisust arvestavate digitaalsete tööriistade kujundamisel.

1. Fikseeritud ajaintervallidel põhinev struktuur

Dual Timer kasutab eelmääratletud sessioonipikkusi 5, 15, 30 ja 45 minutit, toetades seeläbi rutiini kujunemist ja stabiilsete käitumuslike mustrite teket. Neuroteaduslikust vaatenurgast võib korduv ja etteaimatav ajastruktuur toetada täidesaatvate funktsioonide toimimist, mis on ADHD puhul sageli häiritud (Barkley, 1997a). Barkley (1997b) eneseregulatsiooni teooria järgi on ajastruktuuride väline toetamine üks keskseid viise, kuidas kompenseerida ADHD-ga seotud sisemise ajataju puudujääke. Kjellberg jt (2017) leidsid, et ajapõhised sekkumised parandavad ADHD-ga laste ajaplaneerimise ja ülesannete lõpetamise võimekust, mis osutab sellele, et fikseeritud ajavahemikud võivad toimida tõhusa välise tugistruktuurina ka täiskasvanud kasutajate puhul. 

Kasutaja poolt vabalt kohandatavate ajavahemike teadlik vältimine on omakorda disainiotsus, mille eesmärk on vähendada otsustuskoormust (decision fatigue). Turjeman-Levi jt (2024) näitasid, et täidesaatvate funktsioonide raskused vahendavad ADHD-ga töötajate läbipõlemisriski, mis rõhutab vajadust minimeerida igapäevaseid kognitiivseid otsustuspunkte. Fikseeritud valikud eemaldavad ühe võimaliku otsustusbarjääri ning muudavad sessiooni alustamise võimalikult vähest kognitiivset ressurssi nõudvaks.

2. Visuaalne aja representatsioon ja ajakontekst

Rakendus kuvab samaaegselt nii fookussessiooni kulgu kui ka tegelikku kellaaega, pakkudes kasutajale terviklikumat ajaperspektiivi. See lahendus adresseerib otseselt ajapimedust (time blindness), mida peetakse üheks ADHD kõige levinumaks ja igapäevaelu enim mõjutavaks sümptomiks (Ptáček, Weissenberger jt, 2019). Metaanalüüs näitab, et ajataju raskused esinevad ADHD-ga lastel ja noorukitel järjepidevalt eri mõõtmismeetodite lõikes (Zheng jt, 2020), ning täiskasvanud ADHD-ga inimestel püsivad need kogu eluea vältel (Mette, 2023).

Analoogkella ja sessioonimärgistike abil muutub abstraktne aeg konkreetsemaks ja kergemini tajutavaks, asetades fookussessiooni laiemasse päevakonteksti. Ptáček jt (2021) rõhutavad, et ajataju häireid tuleks käsitleda ADHD keskse sümptomina, mitte kõrvalise ilminguna, mis põhjendab ajataju toetamise olulist rolli rakenduse disainis. Ka autismispektri häirega inimestel on kirjeldatud spetsiifilisi raskusi ajakontseptsiooni mõistmisel (Hus, 2022), mistõttu võib visuaalne ajarepresentatsioon pakkuda neile täiendavat tuge.

3. Positiivne tagasiside ja progressi visualiseerimine

Kellasihverplaadil kuvatavad sessioonimärgid ja logifunktsioon pakuvad kasutajale kohest visuaalset kinnitust tehtud töö kohta. ADHD neuropsühholoogias on dopamiini hüpotees üks keskseid teoreetilisi raamistikke: Volkow jt (2009) näitasid, et ADHD-ga inimestel on dopamiiniga seotud tasuvussüsteemi (reward pathway) toimimine häiritud, mis mõjutab otseselt motivatsiooni ja tasutundlikkust. MacDonald jt (2024) on dopamiini hüpoteesi tõendusbaasi inim- ja loommudelite põhjal põhjalikult analüüsinud ning kinnitanud selle kliinilist olulisust.

Rakenduse oluline disainiprintsiip on, et tagasisidesüsteem on üksnes positiivne. See lähtub uurimustest, mis osutavad negatiivse tagasiside ebaproportsionaalselt kahjustavale mõjule ADHD-ga inimeste enesehinnangule ja motivatsioonile. Tripp ja Wickens (2012) on näidanud, et dopamiinergiline düsregulatsioon muudab ADHD-ga inimesed tugevdamise tingimuste suhtes eriti tundlikuks. Pikemaajaline logi toetab eneserefleksiooni ja enesetõhususe kujunemist, pakkudes visuaalset tõendit kasutaja kumulatiivsest panusest (van der Oord & Tripp, 2020).

4. Kohandatavus ja neuroerilisuse toetamine

Rakendus pakub mitmesuguseid visuaalseid kohandamisvõimalusi, sealhulgas nelja värviteemat (Light, Dark, Lola Pink, Estonian Forest Summer), reguleeritavat akna läbipaistvust ja suurust ning valikut analoog- ja digitaalkella vahel. Need valikud lähtuvad neuroerinevate kasutajate sensoorse töötluse eripäradest. Marco jt (2011) kirjeldavad autismispektri häirega inimeste sensoorse töötluse neurofüsioloogilisi iseärasusi, mis võivad väljenduda nii hüper- kui hüposensitiivsuses eri sensoorsete kanalite suhtes. Aoki jt (2020) on näidanud, et ADHD-l ja ASD-l on sensoorse töötluse tasandil ühiseid neuraalseid korrelaate, mis toetab kohandatava disainilahenduse rakendamist mõlema kasutajarühma puhul.

Võimalus valida digitaalse ja analoogkella vahel lähtub samuti konkreetsest kasutajavajadusest. Autismispektri häirega inimestel on kirjeldatud spetsiifilisi raskusi analoogkella lugemisel (Allman, 2011; Poole jt, 2019). Allman (2011) käsitleb autismiga seotud ajalise töötluse defitsiite, mis võivad ulatuda millisekunditest minutiteni, ning Poole jt (2019) süstemaatiline ülevaade kinnitab ajataju raskuste laiapõhjalisust autismispektri häire korral. Seetõttu aitab kohandatavus vähendada nii kognitiivset koormust kui ka sensoorsest ülekoormusest tulenevat stressi (Högstedt jt, 2022).

5. Pikaajaline enesejälgimine kui heaolu instrument

Sessioonide automaatne salvestamine ja ajaloo säilitamine kuni kümne aasta ulatuses võimaldab kasutajal jälgida oma produktiivsusmustreid pikema aja jooksul. See funktsioon toetab metakognitiivset teadlikkust (metacognitive awareness), mis on ADHD-ga inimeste eneseregulatsiooni seisukohalt keskse tähtsusega. Solanto jt (2010) näitasid randomiseeritud kontrolluuringus, et metakognitiivne teraapia parandab täiskasvanud ADHD-ga inimeste toimetulekut, toetades eneseteadlikkuse ja enesejuhtimise arengut. Butzbach jt (2021) leidsid seejuures, et ADHD-ga täiskasvanutel esineb märkimisväärne lõhe subjektiivse ja objektiivse kognitiivse enesehinnangu vahel, mistõttu võivad välised andmepõhised jälgimisvahendid olla eriti olulised.

Pikaajaline andmestik võimaldab kasutajal märgata isiklikke produktiivsustsükleid, sobivaid töörütme ja taastumisperioode. Lenartowicz jt (2024) rõhutavad teadlikkuse treenimise (awareness training) rolli ADHD sekkumistes ning osutavad, et metakognitiivne tugi võiks olla lõimitud ka igapäevastesse töövahenditesse. Selline andmepõhine enesetundmine võib olla eriti väärtuslik kasutajatele, kelle kognitiivne energia ja fookus varieeruvad päevade ja nädalate lõikes märgatavalt (Grinblat & Rosenblum, 2023).

6. Isiklik produktiivsusanalüütika ja võimekuse piiride mõistmine

Nädala- ja kuuvaates esitatud logi visualiseeringud pakuvad kasutajale võimalust analüüsida oma kognitiivse võimekuse ja töökoormuse suhet. See aitab märgata korduvaid mustreid, näiteks intensiivsele tööperioodile järgnevat produktiivsuse langust, ning kavandada tegevusi kooskõlas individuaalsete energiatsüklitega. Selline lähenemine haakub eneseregulatsiooni (self-regulation) teooriaga, mis rõhutab eneseteadlikkuse rolli täidesaatvate funktsioonide raskuste kompenseerimisel (Barkley, 1997b).

Champ jt (2024) välja pakutud loova teadlikkuse teooria (Creative Awareness Theory) kirjeldab ADHD-ga inimeste sisemisi eneseregulatsioonimehhanisme ning rõhutab, et eneseteadlikkuse kasv on produktiivsuse toetamisel keskse tähtsusega. Turjeman-Levi jt (2024) on omakorda näidanud, et täidesaatvate funktsioonide raskused vahendavad ADHD ja tööalase läbipõlemise vahelist seost. See osutab, et oma võimekuse piiride teadlik jälgimine ja arvestamine võib toimida olulise ennetava strateegiana. Sellest vaatenurgast pakub produktiivsusanalüütika nii retrospektiivset ülevaadet kui ka prospektiivset planeerimisvahendit.

7. Mitmekordne sensoorne teavitussüsteem

Dual Timeri alarmsüsteem kordab helimärguannet kuni 60 sekundi jooksul regulaarsete intervallidega. See disainilahendus lähtub ADHD-le iseloomulikest tähelepanu reguleerimise raskustest, mille puhul üksik sensoorne stiimul ei pruugi tähelepanu piisavalt tõhusalt köita. Pastor-Cerezuela jt (2017) leidsid, et nii ADHD kui ka ASD-ga lastel esineb olulisi sensoorse töötluse eripärasid ning et nende kaasesinemise korral võivad need olla eriti väljendunud. Gonçalvesi ja Monteiro (2023) süstemaatiline ülevaade näitab omakorda, et autismispektri häirega inimestel esineb auditoorses töötluses nii ülitundlikkust kui ka alatöötlust.

Korduv, kuid mitte pealetükkiv teavitussüsteem püüab tasakaalustada märguande tõhusust ja kognitiivset koormust. Aoki jt (2020) osutavad, et ADHD ja ASD jagavad sensoorse töötluse tasandil ühiseid neuraalseid mehhanisme, mis toetab vajadust kujundada teavitussüsteeme, mis arvestavad mõlema kasutajarühma eripäradega. Selline alarmsüsteem aitab vähendada frustratsiooni, mis võib tekkida oluliste märguannete märkamata jäämisel, säilitades samal ajal kasutajasõbralikkuse ja mitteinvasiivsuse.

8. Eksklusiivne positiivse kinnituse süsteem

Erinevalt tavapärastest hindamissüsteemidest, mis võimaldavad nii positiivseid kui ka negatiivseid hinnanguid, pakub Dual Timer üksnes positiivset sessioonitagasisidet. See disainipõhimõte toetub positiivse tugevdamise (positive reinforcement) teooriale ning selle rakendustele ADHD kontekstis. Tripp ja Wickens (2024) on oma hiljutises uuringus kirjeldanud dopamiinergilisi mehhanisme, mis muudavad ADHD-ga inimesed eriti tundlikuks nii toetamise kui ka karistamise tingimuste suhtes. Chaitou jt (2021) süstemaatiline ülevaade kinnitab, et positiivsetel tugevdamismehhanismidel ja kompensatoorsetel strateegiatel põhinevad sekkumised on ADHD puhul tõhusamad kui karistuspõhised lähenemised.

Volkow jt (2009) neuroteaduslikud leiud osutavad, et ADHD-ga inimeste dopamiiniga seotud tasuvussüsteem reageerib tavapärastele motivatsioonistiimulitele nõrgemalt, mistõttu on järjepidev positiivne tagasiside eriti oluline. Võimalus hinnata sessiooni üksnes positiivselt loob turvalise ja toetava tagasisidekeskkonna, mis soodustab järjepidevust ilma karistushirmu tekitamata (van der Oord & Tripp, 2020). See on kooskõlas ka neuroerilisust toetava disaini põhimõtetega, mis rõhutavad toetavate, mitte normeerivate keskkondade kujundamist (van Dijk jt, 2023).

9. Väline ajastruktuur enesemotivatsiooni toena

ADHD-ga diagnoosiga inimestel on kirjeldatud märkimisväärseid raskusi sisemise motivatsiooni kujundamisel ja käitumise suunamisel olukordades, kus puuduvad välised toetavad struktuurid. Barkley (1997b) selgitab, et ADHD mõjutab sisemiselt genereeritud motivatsiooni, mis on vajalik eesmärgipärase käitumise algatamiseks ja hoidmiseks, ning rõhutab väliste struktuuride ja ajaliste raamistike olulisust selle puudujäägi kompenseerimisel. Chan ja Langberg (2024) kinnitavad, et ajajuhtimise raskused on üks püsivamaid ADHD-ga seotud tööalase toimetuleku ennustajaid, mis osutab välise ajastruktuuri kesksele rollile igapäevases produktiivsuses.

Dual Timeri fikseeritud ajaintervallidel põhinev sessioonisüsteem pakub selget välist raamistikku, st selge alguse ja lõpuga tööperioodi, mis võib toetada puuduliku sisemise ajastruktuuri kompenseerimist. Selle lahenduse kontseptuaalne taust haakub body doubling’u fenomeniga, mille all mõistetakse teise inimese kohalolu teadvustamist töötamise ajal ning mida kasutatakse ADHD kogukonnas laialdaselt toetava strateegiana (Eagle jt, 2024). Kuigi Dual Timer ei paku otseselt sotsiaalset kohalolu, mis on body doubling’u keskne komponent, realiseerib see sama mehhanismi ühe olulise osa: välise struktuuri loomise, mis aitab ülesandega alustada ja selle juurde püsima jääda. Arnold jt (2025) on kirjeldanud, kuidas ADHD-ga üliõpilased otsivad aktiivselt koostööl ja välisel struktuuril põhinevaid praktikaid oma akadeemilise produktiivsuse toetamiseks, mis viitab selliste toetavate raamistike laiemale vajadusele.

10. Looduskeskkonna kujutised kognitiivse taastumise toetajana

Kaplani tähelepanu taastamise teooria (Attention Restoration Theory, ART) kohaselt on looduskeskkonna kujutistel eriline võime toetada suunatud tähelepanu taastumist ja vähendada kognitiivset väsimust (Kaplan, 1995). Erinevalt tehislikest stiimulitest kutsuvad looduspildid esile involuntaarse ja vaevutu tähelepanu (soft fascination), mis võimaldab suunatud tähelepanu ressurssidel taastuda. Gamble jt (2014) kinnitasid, et isegi looduspiltide vaatamine parandab täidesaatvat tähelepanu, ning Berman jt (2012) leidsid, et kokkupuude loodusega võib parandada kognitiivset funktsioneerimist ka depressiooni korral.

Ouwehand jt (2022) näitasid eksperimentaalselt, et loodusvaadete vaatamine toetab töömälu taastumist pärast kognitiivset kurnatust, mis on eriti asjakohane intensiivsete fookussessioonide kontekstis. Yamada jt (2021) kinnitasid omakorda, et ka lühiajaline ja kaudne kokkupuude loodusliku keskkonnaga võib taastada suunatud tähelepanu. Pham ja Sanocki (2024) on sidunud tähelepanu taastamise teooria loomingulisuse ja hooseisundi (flow) kontseptsioonidega, pakkudes sellele laiema tõlgendusraamistiku. Sellest lähtuvalt ei ole Dual Timeri Estonian Forest Summer taustafoto pelgalt esteetiline valik, vaid teaduspõhiselt põhjendatud keskkonnakujunduslik element, mis võib toetada kasutaja kognitiivset taastumist nii sessioonide vahel kui ka töötamise ajal.

Kokkuvõte ja edasised uurimissuunad

Käesolevas tekstis esitatud kümme disainiprintsiipi moodustavad katsetava raamistiku, mis integreerib neuroteaduslikke, psühholoogilisi ja keskkonnapsühholoogilisi teadmisi neuroerilisust arvestava produktiivsustööriista kujundamisel. Printsiibid ulatuvad fikseeritud ajastruktuuridest ja ajapimeduse leevendamisest kuni võimaliku positiivse toetamise süsteemi ja loodusmotiivide toetava mõjuni ning tuginevad empiirilistele uurimistulemustele, mis kirjeldavad ADHD ja ASD-ga inimeste kognitiivseid, motivatsioonilisi ja sensoorseid eripärasid. Rakenduse disainis on läbivalt lähtutud põhimõttest, et tõhus tööriist ei tohiks suurendada kognitiivset koormust, vaid toimida märkamatult ja järjepidevalt toetava struktuurina kasutaja igapäevases töörütmis (Högstedt jt, 2022).

Esitatud disainiprintsiibid avavad mitmeid edasisi uurimissuundi. Empiirilised uuringud võiksid hinnata nende põhimõtete mõju neuroerinevate kasutajate produktiivsusele, psühholoogilisele heaolule ja enesehinnangule kontrollitud tingimustes. Pikaajalised longituuduuringud aitaksid selgitada, kas ja kuidas regulaarne ajapõhine sessioonisüsteem mõjutab täidesaatvate funktsioonide arengut pikemas perspektiivis. Samuti on oluline uurida, kuidas kohandatavuse tase ja sensoorsete elementide kombinatsioonid mõjutavad erinevate neuroloogiliste profiilidega kasutajate kogemust. Laiemas plaanis pakuvad need printsiibid rakendatavat raamistikku neuroerilisust arvestavate digitaalsete tööriistade kujundamiseks ning panustavad neuroteadusliku disaini (neuroscience-informed design) kujunevasse valdkonda (Dray, 2026; Sousa & Harb, 2025).

Viited

Allman, M. J. (2011). Deficits in temporal processing associated with autistic disorder. Frontiers in Integrative Neuroscience, 5, 2. https://doi.org/10.3389/fnint.2011.00002

Aoki, Y., Cortese, S., Castellanos, F. X., & Tansella, M. (2020). Neural correlates of shared sensory symptoms in autism and attention-deficit/hyperactivity disorder. Brain Communications, 2(2), fcaa186. https://doi.org/10.1093/braincomms/fcaa186

Arnold, V. X., Baltaxe-Admony, L. B., & Ringland, K. E. (2025). Beyond individual accommodations: The collaborative practices of ADHD students in post-secondary education. ACM CHI. https://doi.org/10.1145/3663547.3746324

Barkley, R. A. (1997a). Behavioral inhibition, sustained attention, and executive functions: Constructing a unifying theory of ADHD. Psychological Bulletin, 121(1), 65–94. https://doi.apa.org/doi/10.1037/0033-2909.121.1.65

Barkley, R. A. (1997b). Attention-deficit/hyperactivity disorder, self-regulation, and time: Toward a more comprehensive theory. Journal of Developmental and Behavioral Pediatrics, 18(4), 271–279. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/9276836/

Berman, M. G., Kross, E., Krpan, K. M., Askren, M. K., Burson, A., Deldin, P. J., Kaplan, S., Sherdell, L., Gotlib, I. H., & Jonides, J. (2012). Interacting with nature improves cognition and affect for individuals with depression. Journal of Affective Disorders, 140(3), 300–305. https://doi.org/10.1016/j.jad.2012.03.012

Butzbach, M., Fuermaier, A. B. M., Aschenbrenner, S., Weisbrod, M., Tucha, L., & Tucha, O. (2021). Metacognition in adult ADHD: Subjective and objective perspectives on self-awareness of cognitive functioning. Journal of Neural Transmission, 128, 939–955. https://doi.org/10.1007/s00702-020-02293-w

Chaitou, A. R., Atie, M., Moreno Granados, J. A., Khattar, J., & Pesantez, A. (2021). Reinforcement and compensatory mechanisms in attention-deficit hyperactivity disorder: A systematic review. Cureus, 13(3), e13718. https://doi.org/10.7759/cureus.13718

Champ, R., Adamou, M., & Tolchard, B. (2024). The Creative Awareness Theory: A grounded theory study of inherent self-regulation in ADHD. Journal of Clinical Medicine, 13(19), 5963. https://doi.org/10.3390/jcm13195963

Chan, E., & Langberg, J. (2024). Predicting occupational outcomes for individuals with ADHD: The role of hyperactivity/impulsivity and executive functioning. Journal of Occupational Rehabilitation. https://doi.org/10.1007/s10926-024-10259-y

Dray, J. (2026). Debate: Beyond the ‘chaos’ storyline—Modernising resilience frameworks and mental health care in a neurodiversity inclusive digital world. Child and Adolescent Mental Health. https://doi.org/10.1111/camh.70090

Eagle, T., Baltaxe-Admony, L. B., & Ringland, K. E. (2024). “It was something I naturally found worked and heard about later”: An investigation of body doubling with neurodivergent participants. ACM Transactions on Accessible Computing. https://doi.org/10.1145/3689648

Gamble, K. R., Howard, J. H., Jr., & Howard, D. V. (2014). Not just scenery: Viewing nature pictures improves executive attention in older adults. Experimental Aging Research, 40(5), 513–530. https://doi.org/10.1080/0361073X.2014.956618

Gonçalves, A. M. S., & Monteiro, P. (2023). Autism spectrum disorder and auditory sensory alterations: A systematic review. Journal of Neural Transmission, 130, 325–350. https://doi.org/10.1007/s00702-023-02595-9

Grinblat, N., & Rosenblum, S. (2023). Work-MAP telehealth metacognitive work-performance intervention for adults with ADHD. OTJR: Occupational Therapy Journal of Research, 43(3), 425–436. https://doi.org/10.1177/15394492231159902

Högstedt, E., Kottorp, A., Lindqvist, E., & Holmefur, M. (2022). ‘It’s like it is designed to keep me stressed’—Working sustainably with ADHD or autism. Scandinavian Journal of Occupational Therapy, 30(8), 1191–1202. https://doi.org/10.1080/11038128.2022.2143420

Hus, Y. (2022). Detecting time concept competence in children with autism spectrum and attention disorders. Neuropsychiatric Disease and Treatment, 18, 2283–2301. https://doi.org/10.2147/NDT.S331985

Kaplan, S. (1995). The restorative benefits of nature: Toward an integrative framework. Journal of Environmental Psychology, 15(3), 169–182. https://doi.org/10.1016/0272-4944(95)90001-2

Kjellberg, A., Wennberg, B., Janeslätt, G., & Gustafsson, P. (2017). Effectiveness of time-related interventions in children with ADHD. European Child & Adolescent Psychiatry, 27, 329–340. https://doi.org/10.1007/s00787-017-1052-5

Lenartowicz, A., DeSchepper, B., & Simpson, G. V. (2024). Training of awareness in ADHD: Leveraging metacognition. Journal of Psychiatry and Brain Science, 9, e240006. https://doi.org/10.20900/jpbs.20240006

MacDonald, H. J., Haavik, J., Szigetvari, P. D., & Kleppe, R. (2024). The dopamine hypothesis for ADHD: An evaluation of evidence accumulated from human studies and animal models. Frontiers in Psychiatry, 15, 1492126. https://doi.org/10.3389/fpsyt.2024.1492126

Marco, E. J., Hinkley, L. B. N., Hill, S. S., & Nagarajan, S. S. (2011). Sensory processing in autism: A review of neurophysiologic findings. Pediatric Research, 69(5), 48R–54R. https://doi.org/10.1203/PDR.0b013e3182130c54

Mette, C. (2023). Time perception in adult ADHD: Findings from a decade—A review. International Journal of Environmental Research and Public Health, 20(4), 3098. https://doi.org/10.3390/ijerph20043098

Ouwehand, K., van Oordt, M., & Paas, F. (2022). Restorative effects of observing natural and urban scenery after working memory depletion. International Journal of Environmental Research and Public Health, 20(1), 188. https://doi.org/10.3390/ijerph20010188

Pastor-Cerezuela, G., Fernández-Andrés, M. I., Tárraga-Mínguez, R., & Navarro-Peña, J. M. (2017). Sensory processing in children with autism spectrum disorder and/or attention deficit hyperactivity disorder. Frontiers in Psychology, 8, 1772. https://doi.org/10.3389/fpsyg.2017.01772

Pham, T. P., & Sanocki, T. (2024). Human attention restoration, flow, and creativity: A conceptual integration. Journal of Imaging, 10(4), 83. https://doi.org/10.3390/jimaging10040083

Poole, D., Gowen, E., Warren, P. A., & Poliakoff, E. (2019). Time perception and autistic spectrum condition: A systematic review. Autism Research, 12, 1440–1462. https://doi.org/10.1002/aur.2170

Ptáček, R., Weissenberger, S., Braaten, E., Klicperova-Baker, M., Goetz, M., Raboch, J., Vnukova, M., & Stefano, G. B. (2019). Clinical implications of the perception of time in attention deficit hyperactivity disorder (ADHD): A review. Medical Science Monitor, 25, 3918–3924. https://doi.org/10.12659/MSM.914225

Ptáček, R., Weissenberger, S., Braaten, E., Klicperova-Baker, M., Goetz, M., Raboch, J., & Stefano, G. B. (2021). Time perception is a focal symptom of attention-deficit/hyperactivity disorder in adults. Medical Science Monitor, 27, e933766. https://doi.org/10.12659/MSM.933766

Solanto, M. V., Marks, D. J., Wasserstein, J., Mitchell, K., Abikoff, H., Alvir, J. M., & Kofman, M. D. (2010). Efficacy of meta-cognitive therapy for adult ADHD. American Journal of Psychiatry, 167(8), 958–966. https://doi.org/10.1176/appi.ajp.2009.09081123

Sousa, J., & Harb, M. P. (2025). Neurodiversity in higher education: The transformative role of assistive technologies in academic inclusion. Revista de Gestão Social e Ambiental, 19(6). https://doi.org/10.24857/rgsa.v19n6-075

Tripp, G., & Wickens, J. R. (2012). Reinforcement, dopamine and rodent models in drug development for ADHD. Neurotherapeutics, 9, 622–634. https://doi.org/10.1007/s13311-012-0132-y

Tripp, G., & Wickens, J. R. (2024). Using rodent data to elucidate dopaminergic mechanisms of ADHD. Personality Neuroscience. https://doi.org/10.1017/pen.2023.12

Turjeman-Levi, Y., Itzchakov, G., & Engel-Yeger, B. (2024). Executive function deficits mediate the relationship between employees’ ADHD and job burnout. AIMS Public Health. https://doi.org/10.3934/publichealth.2024015

van der Oord, S., & Tripp, G. (2020). How to improve behavioral parent and teacher training for children with ADHD: Integrating empirical research on learning and motivation into treatment. Clinical Child and Family Psychology Review, 23, 577–604. https://doi.org/10.1007/s10567-020-00327-z

van Dijk, J., Hummels, C., Bosma, A., & Sevens, H. (2023). Bringing the autistic lifeworld to supportive technology design: An enactive approach. CoDesign. https://doi.org/10.1080/15710882.2023.2295952

Volkow, N. D., Wang, G.-J., Kollins, S. H., Wigal, T. L., Newcorn, J. H., Telang, F., Fowler, J. S., Zhu, W., Logan, J., Ma, Y., Pradhan, K., Wong, C., & Swanson, J. M. (2009). Evaluating dopamine reward pathway in ADHD: Clinical implications. JAMA, 302(10), 1084–1091. https://doi.org/10.1001/jama.2009.1308

Yamada, T., Sakano, K., & Sugiyama, T. (2021). Brief and indirect exposure to natural environment restores the directed attention for the task. Frontiers in Psychology, 12, 619347. https://doi.org/10.3389/fpsyg.2021.619347

Zheng, Q., Wang, X., Chiu, K. Y., & Shum, K. K. (2020). Time perception deficits in children and adolescents with ADHD: A meta-analysis. Journal of Attention Disorders, 26(2), 267–281. https://doi.org/10.1177/1087054720978557